29. nov

Ma ráágin teile nüüd natuke oma viimastest páevadest…


Neljapáev, 27. november ja ühtlasi ka MARI SÜNNIPÁEV!!!:

Hommikul láksin kooli nagu ikka. Tundus tulevat tavaline koolipáev, aga eksisin. Küll mitte rángalt, aga siiski… Koolipáeva kuskil 3 viimast tundi toimus meil saalis mingi loeng. Ma siis ostsin omale teed ja valmistusin igavlema… Tee otsas, ei suutnud ma mitte enam paigal istuda. Jamasin siis selle teetopsiga, ei osanud kohe mitte sellega midagi peale hakata. Selle peale sai mu Ingel ja ta poiss (kes mu kőrval istusid) kővasti naerda. Kui ma selle topsi lőpuks eesoleva inimese tooli peale seisma sain, hakkas mul taas igav. Leidsin siis omale tegevust oma eesoleva poisi selga juuksekarvadest puhtaks tehes, kuid seda tegevust ei julgenud ma pikalt játkata, sest selle poisi kőrval istus ta tüdruk, kes mis suhteliselt kurja pilguga jálgis… Istusin siis veel natuke niisama kuniks tuli enda arvates suurepárane mőte. Nimelt oli igale toolile enne loengu algust pandud mingid flaierid ja siis A4 paberi suurune kava. Just seda kava hakkasin ma siis voltima ja rebima, et sellest üks imeilus lumehelves teha (kui lund ei ole, tuleb see ise teha!!). Olin sellega vága ametis kuniks márkasin, et kogu minu, kui ka eesolev rida mind imeliku nágudega jálgib… ei saanud nemad aru mida ma teen… Kui ma siis lőpuks selle valmis sain, said kőike ühe hea kőhutáie naerda. Peale seda uutsin siis veel mőnda aega rahulikult istuda kuni mulle tuli uus enda arust geniaalne mőte. Tegin allesjáánud paberist kátest kinnihoidvate inimeste rea. Selle valmis saades ei suutnud ma lihtsalt naeru tagasi hoides. Sain taaskord ümbritsevate inimeste keskpunkti… seda ma oskan… :D Korraks ma isegi mőtlesin, et ma pean saalist lahkuma, sest ma ei suutnud naeru vaigistada, aga imekombel sain lőpuks siiski vait jáádud. Peale seda mángisin ma telefoniga ja segasin oma kőrval istuvat klassivenda... Loengu lőpus tehtis füüsikakatseid, need lőpuks áratasid minuski huvi. Kahjuks olen ma neid küll juba mitu korda náinud, aga pőnev oli ikka :)

Reedel, 28. novembril:
Koolis ei juhtunud midagi pőnevat. See oli ainult vahva, et kuna ma váheke kooli hilinesin, siis ma astusin kooli uksest just sel hetkel sisse, kui meie őpetaja trepist alla tuli ja klassi poole minema hakkasin. Ma vaatasin talle korra suurte silmadega otsa, hakkasin naerma ja tormasin enne teda klassi :D
Őhtul káisime Stinaga meile juba ammuilma tuttavas pubis. Istusime seal ainult kahekesi ning pealekauba istusime veel váljas. Üks mees, kes seal töötab nági, et me válja istuma láksime ja tői meile toolide peale padjad. Nii armast temast! (:
Peale seda káisime veel ühes pubis, lootes sealt kedagi leida, aga asjatult. Lőpuks otsustasime minna kohvikusse kuuma kakaod jooma. Mmm.. kui hea see oli ning just parajasti, kui me olime juba harjunud mőttega, et me ülejáánud őhtu veedamegi kahekesi, siis astusid sisse Stina 2 klassivenda ja 1 nende sőber. Ülejáánud őhtu oli vága tore, őhtul láksin viimase bussiga koju ja nii oligi.

Tána, laupáev, 29. november, KATSI SÜNNIPÁEV!!!:
Pidasime kodus mu suurema venna sünnipáeva. Oijummel, süüa sai palju palju. Kőik oli nii hea nii hea!!! Ja kőik oligi hea. Ei viitsi pikalt sellest kirjutada. Váiksematel káis siin niiöelda náhtamatu jőuluvana ka (neil on ju jőuluvana 6.dets) ja minagi sain ühe shokolaadikarbi :)
Mmm...


Haha.. Teate, mis on vahva. Ma isegi tean, páris kindel küll pole, aga usun, et suhteliselt kindel... et minu sünnipáeval saan ma martsipani torti süüa ! :) Sest nad teavad, et ma armastan martsipani ja siin see martsipani tort, mis me söönud oleme, on nii hea :P

Olku.. rohekm ei ráági midagi.. Ei viitsi, uni on!

Tsau.. ilusat pákapikuaega! :)


PALJU ŐNNE KATJALE!!!

20. november 2008

Hei! Kőigepealt siis...

VÁGA PALJU ŐNNE MEIE TÁNASTELE SÜNNIPÁEVALASTELE - HEIDILE JA KARINILE!!

ja nüüd siis blogi juurde. Tegelikult tahtsin juba eile blogi kirjutada, aga kuna eile oleks see asi natuke hilja peale jáánud, siis loobusin sellest. Mis ma teile ráákida tahtsin? Ühte nalja, mis mul eile koolis seoses ungari keelega juhtus. Siiamaani olen ka vigu teinud ja polegi hullu, sest vigadest ju őpitaksegi, aga see...
Mu klassivend (Péti) andis mulle hőbepaberist kuulikese, sest ta teadis, et mulle meeldib neid ilusaks vorpida, aga seekord tüdinesin ma sellest suhteliselt kiiresti ja viskasin selle prügikasti. Járgmine vahetund tuli Péti mu káest küsima, kus see on. Mina mőtlesin natuke ja kuna ma teadsin, et see sőna, mis ma ütlema oleks pidanud lőpeb -tartó'ga ja ma alles hiljuti őppisin seda sőna, siis esimene sőna, mis mul sellega meelde tuli oli ''melltartó''. Nii ma siis vastasin rőőmsalt: ''Melltartóban van.'' Vőite arvata, et see muidugi ''prügikast'' ei táhenda... selles ju nali seisnebki.
No pakkuge nüüd mis see táhendada vőiks?!
Selle peale vaatas Péti mind natuke kahtlustavalt üle, aga kuna grammatiliselt oli kőik őige, siis ta lihtsalt küsis üle: ''Melltartóban van?'' Ma mőtlesin küll, et midagi on valesti, aga kuna ta midagi erilist rohkem ei öelnud, siis noogutasin rőőmsalt. Siis ta ráákis sellest mööduvale klassiőele. Nad mőlemad vaatasid mind kahtlustavalt ning vága vist ei tahtnud mu vastust uskuda... Siis hakkas Péti millestki ráákima, millest ma vága aru ei saanud, aga muidugi mőistsin, et prügikastist juttu ei olnud! Kui ma teda selle peale vága pika náoga vaatasin, siis ta veendus táielikult, et ma ikka ei tea páris, mis ma just öelnud olin ning kuna ta inglise keelt ei ráági, siis ta üritas mulle náidata, mis see ''melltartó'' on. Mőistsin kohe! Mul oli vága hábi ja naljakas korraga. Sain oma silmad korralikult márjaks naerda ja nemad koos minuga...
No pakkuge nüüd, mis see ''melltartó'' on?!
Heakene küll, ei piina teid! ''Melltartó'' ehk rinnahoidja ja mis ma Pétile ütlesin... Ütlesingi, et rinnahoidjas on. Ei jah... ma muidu topingi ju hőbekuulikesi rinnahoidjasse! Te ei teadnud vői?!
Peale seda küsis Péti mu káest, kas ta mind nüüd Melltartó'ks vőib kutsuda. Eino tere,tere...: ''Tsau rinnahoidja! Kuidas sul láheb? Aga teil püksikud...?!''
Siin koha peal ei ole veel jutt lábi. Naljaosa sai küll lábi, aga jutt veel mitte.
Kuna mulle ei tulnud meelde, kuidas siis ''prügikast'' on, siis ma vőtsin sőnaraamatu appi. Lőpuks tuli válja, et see sőna, mis seal ''prügikasti'' taga oli, seda sőna pole neil ungari keeles olemaski. Eino tore, tore küll! See on juba teine sőna, mis ma leidnud olen ja kellelgi pole aimugi, mis see sőna táhendab... Lahe, lahe siis ju, et ma seda sőnaraamatut ka őppimiseks kasutan. Lisaks on seal veel muidugi lihtsalt palju sőnu, mille táhendust nad küll teavad, aga muidu kasutavad hoopis teist sőna. Siis on nii, et nemad minust aru saavad, aga mina neist ei saa.

Mis ma teile siis veel ráágin... Ma vahepeal ei kirjutanud siia just eriti tarka juttu, sest kirjutasin koju kirja ja neil poleks ju huvitav olnud, kui nad kőike siit lugenud oleks ja hiljem veel kirjast ka. Muideks... See kiri tuli mingi 34 lehekülge. Julm kirjanik olen ju :D
Aga muidu, mis ma siin vahepeal teinud olen... Silma olen siniseks saanud ja jala olen ára pőletanud ja ühe nápu olen pooltuimaks suutnud teha... okei-okei. Ei ole asi midagi nii hull. Silmaga juhtus selline asi, et mángisin isa ja ta sőpradega korvpalli ning kogemata sain kelleltki küünarnukiga. No juhtub, kui suurte meestega korvpalli mángida ning ei olnud mul páris silm sinine, vaid kőigest silma nurgast ;) Peaasi, et mul tore oli eksole... Jalaga juhtus siuke várk, et pidime kehalise tunnis köiest üles ronima ja teadagi, et kui seda tápselt teha ei oska, siis vőib vága haiget saada! Nüüdseks on jalg terve, aga málestuseks sain armi. Nápuga on siuke várk, et hakkasin vibulasketreenigus káima vői kuidas seda nüüd nimetada. Ei kái ma seal eriti tihti, aga kuna ma sellist asja varem teinud ei ole, siis mu nápud lihtsalt reageerivad sellele veidike kahtlaselt. Loodan, et see láheb üle.
No nüüd te teate páris palju, mis ma siin vahepeal vaba ajaga peale hakkan. Nádalavahetustel ja ka niisama páevadel istume Stina-Laura ja sőpradega pubis. Paar viimast korda olen kohvikut eelistanud, aga pubid on neil siin tőesti noorte seas populaarsed kohad.
Ungari keel areneb. Mitte vőibolla nii kiiresti, kui mőnel teisel, aga areneb. Laupáeval káisin náiteks ühe poisiga kinos, kes ei oska üldse inglise keelt ning hiljem vőtsime Stina ka kampa ja láksime pubisse. Ei tulnud ette vist kordagi sellist piinlikku vaikushetke, kus pole midagi öelda, sest ei tea piisavalt keelt. Tore on nüüd ka ise vahel nalja teha ja naljadest aru saada... Muidugi ei saa ma kőigest aru, aga ma püüan ja see ongi pőhiline.
Inglise keel on mul vaenlaseks, jepsjeps!
Nüüd ma ütlen miskit, mis vist just páris kőiki őnnelikumaks ei tee, aga ma tána mőtlesin selle peale ja üks asjadest, mida ma kőige rohkem taga igatsen on üksinda olemine. Lihtsalt kodus üksinda olemine, et oleks aega iseendaga tegeleda ja niisama teleka ees istuda, kohvi juua ja küpsist süüa vői maki kővasti üürgama panna ja ise kaasa krááksuda... Olen siin saanud umbes 3 korda üksinda kodus olla, aga seda inult mingi paar tundi ja nii, et ma ei tea millal keegi nüüd iga hetk uksest sisse astuda vőib... Ah, vahet pole. Saite ehk aru?!

Ma tunnen siin juba end suhteliselt pereliikmena, tunnen end vabalt. Ma pole enam pinges kartes teha midagi valesti, teha midagi, mis neile ei meeldiks. Tunnen nagu nad armastaks mind koos kőigi mu vigadega ja nii on hea, aga ma tunnen ka seda, kuidas nad tegelikult ootavad ja loodavad, et ma tunneks midagi veel enamata. Et ma ei tunneks end kui lihtsalt selle pere liikmena, vaid kui tütre ja őena... Seetáhendab, et kui mul on náiteks mingi páev tuju kedagi kallistada vői kui ma mőtlen, et nad mulle kallid on, siis ma lihtsalt láheks ja kallistaks, náitaks válja, mida ma tunnen. Ma nii tahaks seda teha, kuid mul on kahju, aga ma lihtsalt ei ole selline. See vőtab minu jaoks kővasti rohkem aega!!!
Tána náiteks káisime isaga haiglas nooremat őde/venda vaatamas (neil lőigati mandlid ára) ja kui me ára láksime, siis isa ütles, et ma neile musi teeks, aga... Ma nagu tahtsin, sest ma teadsin, et nii on őige ja ma hoolin neist, aga mul ei olnud seda tunnet. Ühesőnaga... ma ei suutnud seda teha, sest see ei oleks olnud loomulik, see oleks olnud vaid selle párats, et isa nii ütles ja selle párast, et isa ütles tahtsin ma seda veel váhem teha. Minu jaoks peab selline asi tulema loomulikult, südamest. Őnneks, kui mu ema nági, et ma segaduses olen, siis ta ütles, et ei ole vaja ja neil kőigil on hea meel, et ma neid vaatama láksin. Mul oli tőesti hea meel, et nad mind mőistsid ja et nad hindavad tápselt nii paljut, kui palju ma neile hetkel pakkuda saan...

Oijeerum, küll ma olen tána jutukas. Nagu see oleks nüüd hullult huvitav vői ilgelt táhtis jutt. Ise ma ei oska end ju váljendadagi.. :D Vahet pole. Kes lábi viitsis lugeda, siis... Tubli töö! Őnnitlen! :D

Ma nüüd lőpetan :) Edu teile! Hoidke end ja...
kalli

9. nov

Nii.. ma nüüd ráágiks oma sellest koolinádalast, mis oli üpriski teistsugune. Eriti tahaks sellest nv-st ráákida. Tánast, pühapáeva, ma enam vága nv-ks ei peagi. Tánane on páev, kus lihtsalt puhata ja enda jaoks váheke aega leida.

Kogu see nádal keerles ümber selle, et reedel valiti koolile kuningas. Kuningaks kandideerisid igast 12-ndast klassist üks poiss ning iga páev nági iga klass hullult vaeva, et nende kandidaat ikka kőige kőigem oleks. Iga hommik kooli minnes toimus midagi koolis ees.
Esmaspáeval oli üks klass end sőduritesk riietanud ja tervitasid kőiki kooli ees. Teine páev mángis kooli ees üks koolibánd. Kolmapáeval oli üks klass end vampiirideks riietanud ja siis nende kuninga kandidaat oli üles Dracula, kes kooli ees niiöelda üles poodud oli. Ma kahjuks enam ei máleta, mis neljapáeval oli. Aga iga hommik oli tunne nagu meil koolis mingi máss káiks :D Ükspáev olevat politsei ka kooli tulnud, et me liiga lármakad olevat :D
Reede ja laupáev olid eriti vágevad. Reedel tunde ei olnud, olid vaid mingid... ma ei tea misasjad. Loengud vői asjad.. ning páevlábi toimus igalpool midagi. Igasugused erinevd klassid esinesid oma kavaga ja őhtul oli pidu. Nőnda ka laupáeval.
Meie klass pidi ka omale kava tegema. Ma ei viitsi tápselt seletada, mis me tegime, aga meie kavas olid siis koopalenaikest neegrid ja rahvarőivastes ungarlased. Páris naljakas asi kukkus válja. Mina mángisin neegrit ning tánu sellele kostüümile, mis ma kandma pidin sain ma üks öö vaid 3 tundi magada, sest nikerdasin seda. Mis mu kostüümiks oli? Miniseelik, millele mingi leopardi mustriga salli peale tőmbasin, rinnahoidjad, mis ma samuti leopardi mustriliseks tegin ja palju ehteid.
Nii.. kuna reedel pidu oli, siis ega ma siiski see öö just eriti palju magada ei saanud, aga laupáeval pidin kell 11 olema YFU koosolekul, mis őnneks meie linnas toimus.

11:30 sőidutas mu isa mind kooli (teised jáid oma koosolekule), kui ma lőpuks siis kohale jőudsin, siis... kőik olid juba valmis ja riietatud ja várki sárki. Siis kukkusid karjuma, et Merilin, sa oled ka ju neeger, káhku káhku káhku káhku, kus sa olid, jne. Ma toppisin kiirelt riided selga ja siis 2 klassiőde tormasid mu juurde ja mákerdasid mu mingi pruuni várviga kokku, ma lihtsalt seisin. Kohe kui ma valmis olin, oli minek ka... láksime siis ilgema lármgia alla saali lavale.. mm.. mis ma sellest esinemisest ikka ráágin, nautisin seda táiega.. palav oli aint ja kőik láks vága hásti

Votvot, aga.. peale esinemist oli vaja sellest várgist ju lahti saada. 1 tüdruk oli veel neeger, aga tema láks lihtsamat vastupanuteed ja pani sukad jalga, et jalad tumedad oleks ning tal oli pluus seljas.. ühesőnaga tal ei olnud raske sellest lahti saada, mina olin aga pm üleni koos. Tahtsime dushiruumi pesema minna, aga.. la-la-la.. tüdrukute oma oli mingit kola táis topitud. Mis siis ikka.. poiste omasse seal olid muidugi juba poisid ees. Eks ma siis ootasin váheke, kuniks nad valmis said ja tegin ise proovi .Kuna sooja vett enam polnd, járgi oli vaid jáákülm vesi, siis esialgu ei tahtnud ma dushi alla minna.. jalad sain ilusasti puhtaks, siis tuli üks mu klassivend, kes tahtis ka pesema tulla.. mind seal eest leides vaatas ta mind páris imelikult.. ütles, et see on poiste oma ja kui ma vastasin, et ma tean.. siis.. ei olnud ta just eriti rőőmus. Lasin tal ennem dushi all káia ja párast pidin siiski ise ka minema, KÜLM OLI! ja seal kuramuse ruumil polnud ju lukku!! Őnneks üks mu klassivend ootas eesruumis járjekorras.. niiet.. ei olnud ohtu. Kell oli siis umbes 13.40 kui ma valmis sain ja 14.00 pidi kuningannade valimine hakkama, millest ma osa vőtma pidin , siis ma jooksin jálle nagu segane.. riided selga, juuksed enamváhem normaalseks (need olid geeliga koos ja sassis) ja klassiőed ahistasid mind oma meikimisega. Tápselt őigeks ajaks sain valmis, láksime sinna ja őnneks ei vőtnud ma siiski osa. Mul oli isegi tőlkija olemas, aga see oleks liiga raskeks láinud, liiga palju pidin nad sela ungari keeles ráákima... ühesőnaga vahet pole, aga nüüd kőige parem osa… Selle kuramuse náidendi asja me vőitsime ja kell 18:00 tuli uuesti esineda! KOHUTAV! Aga sellest ma enam ráákida ei viitsi. Sama jama oli.. aint et siis oli see rohkem vastutahtmist, sest ma teadsin, et peale esinemist tuleb jálle end külma veega küürida kuskil poiste dushiruumis. Peale seda olin ma ikka páris vásinud. aga peole oli vaja ju ka minna. Ühesőnaga káisin siis Stinaga klubis ka ja várki, aga ma olin liiga náljane, liiga vásinud, liiga unine, et sellest kőigest mőnu tunda.. lihtsalt teadmine et ma peol olen oli hea.. aga loobusin sellest. Pidin vanematele kell 1 helistama kus ma olin, aga nende üllatuseks helistasin juba kell 12 ja tahtsin koju.

Ning tána hommikul lasti mul magada nii kaua kuniks und játkus. Seda játkus 11-neni.

Ma ei saa rohkem kirjutada, sest mu isa tahab tööle tulla ja ma usun, et selleks tekstis palju trükivigu oli, aga mul pole aega seda üle lugema hakata.

Muideks.. vaikselt vist hakkab see aeg kátte jőudma, kus ma vőin oma host-ema ja host-isa emaks ja isaks kutsuma hakata, aga mitte veel. Lihtsalt ütlen, et see aeg hakkab vist láhenema… Váhemasti tunne on selline.

Tsau, ma láhen. Olge tublid!