20. november 2008

Hei! Kőigepealt siis...

VÁGA PALJU ŐNNE MEIE TÁNASTELE SÜNNIPÁEVALASTELE - HEIDILE JA KARINILE!!

ja nüüd siis blogi juurde. Tegelikult tahtsin juba eile blogi kirjutada, aga kuna eile oleks see asi natuke hilja peale jáánud, siis loobusin sellest. Mis ma teile ráákida tahtsin? Ühte nalja, mis mul eile koolis seoses ungari keelega juhtus. Siiamaani olen ka vigu teinud ja polegi hullu, sest vigadest ju őpitaksegi, aga see...
Mu klassivend (Péti) andis mulle hőbepaberist kuulikese, sest ta teadis, et mulle meeldib neid ilusaks vorpida, aga seekord tüdinesin ma sellest suhteliselt kiiresti ja viskasin selle prügikasti. Járgmine vahetund tuli Péti mu káest küsima, kus see on. Mina mőtlesin natuke ja kuna ma teadsin, et see sőna, mis ma ütlema oleks pidanud lőpeb -tartó'ga ja ma alles hiljuti őppisin seda sőna, siis esimene sőna, mis mul sellega meelde tuli oli ''melltartó''. Nii ma siis vastasin rőőmsalt: ''Melltartóban van.'' Vőite arvata, et see muidugi ''prügikast'' ei táhenda... selles ju nali seisnebki.
No pakkuge nüüd mis see táhendada vőiks?!
Selle peale vaatas Péti mind natuke kahtlustavalt üle, aga kuna grammatiliselt oli kőik őige, siis ta lihtsalt küsis üle: ''Melltartóban van?'' Ma mőtlesin küll, et midagi on valesti, aga kuna ta midagi erilist rohkem ei öelnud, siis noogutasin rőőmsalt. Siis ta ráákis sellest mööduvale klassiőele. Nad mőlemad vaatasid mind kahtlustavalt ning vága vist ei tahtnud mu vastust uskuda... Siis hakkas Péti millestki ráákima, millest ma vága aru ei saanud, aga muidugi mőistsin, et prügikastist juttu ei olnud! Kui ma teda selle peale vága pika náoga vaatasin, siis ta veendus táielikult, et ma ikka ei tea páris, mis ma just öelnud olin ning kuna ta inglise keelt ei ráági, siis ta üritas mulle náidata, mis see ''melltartó'' on. Mőistsin kohe! Mul oli vága hábi ja naljakas korraga. Sain oma silmad korralikult márjaks naerda ja nemad koos minuga...
No pakkuge nüüd, mis see ''melltartó'' on?!
Heakene küll, ei piina teid! ''Melltartó'' ehk rinnahoidja ja mis ma Pétile ütlesin... Ütlesingi, et rinnahoidjas on. Ei jah... ma muidu topingi ju hőbekuulikesi rinnahoidjasse! Te ei teadnud vői?!
Peale seda küsis Péti mu káest, kas ta mind nüüd Melltartó'ks vőib kutsuda. Eino tere,tere...: ''Tsau rinnahoidja! Kuidas sul láheb? Aga teil püksikud...?!''
Siin koha peal ei ole veel jutt lábi. Naljaosa sai küll lábi, aga jutt veel mitte.
Kuna mulle ei tulnud meelde, kuidas siis ''prügikast'' on, siis ma vőtsin sőnaraamatu appi. Lőpuks tuli válja, et see sőna, mis seal ''prügikasti'' taga oli, seda sőna pole neil ungari keeles olemaski. Eino tore, tore küll! See on juba teine sőna, mis ma leidnud olen ja kellelgi pole aimugi, mis see sőna táhendab... Lahe, lahe siis ju, et ma seda sőnaraamatut ka őppimiseks kasutan. Lisaks on seal veel muidugi lihtsalt palju sőnu, mille táhendust nad küll teavad, aga muidu kasutavad hoopis teist sőna. Siis on nii, et nemad minust aru saavad, aga mina neist ei saa.

Mis ma teile siis veel ráágin... Ma vahepeal ei kirjutanud siia just eriti tarka juttu, sest kirjutasin koju kirja ja neil poleks ju huvitav olnud, kui nad kőike siit lugenud oleks ja hiljem veel kirjast ka. Muideks... See kiri tuli mingi 34 lehekülge. Julm kirjanik olen ju :D
Aga muidu, mis ma siin vahepeal teinud olen... Silma olen siniseks saanud ja jala olen ára pőletanud ja ühe nápu olen pooltuimaks suutnud teha... okei-okei. Ei ole asi midagi nii hull. Silmaga juhtus selline asi, et mángisin isa ja ta sőpradega korvpalli ning kogemata sain kelleltki küünarnukiga. No juhtub, kui suurte meestega korvpalli mángida ning ei olnud mul páris silm sinine, vaid kőigest silma nurgast ;) Peaasi, et mul tore oli eksole... Jalaga juhtus siuke várk, et pidime kehalise tunnis köiest üles ronima ja teadagi, et kui seda tápselt teha ei oska, siis vőib vága haiget saada! Nüüdseks on jalg terve, aga málestuseks sain armi. Nápuga on siuke várk, et hakkasin vibulasketreenigus káima vői kuidas seda nüüd nimetada. Ei kái ma seal eriti tihti, aga kuna ma sellist asja varem teinud ei ole, siis mu nápud lihtsalt reageerivad sellele veidike kahtlaselt. Loodan, et see láheb üle.
No nüüd te teate páris palju, mis ma siin vahepeal vaba ajaga peale hakkan. Nádalavahetustel ja ka niisama páevadel istume Stina-Laura ja sőpradega pubis. Paar viimast korda olen kohvikut eelistanud, aga pubid on neil siin tőesti noorte seas populaarsed kohad.
Ungari keel areneb. Mitte vőibolla nii kiiresti, kui mőnel teisel, aga areneb. Laupáeval káisin náiteks ühe poisiga kinos, kes ei oska üldse inglise keelt ning hiljem vőtsime Stina ka kampa ja láksime pubisse. Ei tulnud ette vist kordagi sellist piinlikku vaikushetke, kus pole midagi öelda, sest ei tea piisavalt keelt. Tore on nüüd ka ise vahel nalja teha ja naljadest aru saada... Muidugi ei saa ma kőigest aru, aga ma püüan ja see ongi pőhiline.
Inglise keel on mul vaenlaseks, jepsjeps!
Nüüd ma ütlen miskit, mis vist just páris kőiki őnnelikumaks ei tee, aga ma tána mőtlesin selle peale ja üks asjadest, mida ma kőige rohkem taga igatsen on üksinda olemine. Lihtsalt kodus üksinda olemine, et oleks aega iseendaga tegeleda ja niisama teleka ees istuda, kohvi juua ja küpsist süüa vői maki kővasti üürgama panna ja ise kaasa krááksuda... Olen siin saanud umbes 3 korda üksinda kodus olla, aga seda inult mingi paar tundi ja nii, et ma ei tea millal keegi nüüd iga hetk uksest sisse astuda vőib... Ah, vahet pole. Saite ehk aru?!

Ma tunnen siin juba end suhteliselt pereliikmena, tunnen end vabalt. Ma pole enam pinges kartes teha midagi valesti, teha midagi, mis neile ei meeldiks. Tunnen nagu nad armastaks mind koos kőigi mu vigadega ja nii on hea, aga ma tunnen ka seda, kuidas nad tegelikult ootavad ja loodavad, et ma tunneks midagi veel enamata. Et ma ei tunneks end kui lihtsalt selle pere liikmena, vaid kui tütre ja őena... Seetáhendab, et kui mul on náiteks mingi páev tuju kedagi kallistada vői kui ma mőtlen, et nad mulle kallid on, siis ma lihtsalt láheks ja kallistaks, náitaks válja, mida ma tunnen. Ma nii tahaks seda teha, kuid mul on kahju, aga ma lihtsalt ei ole selline. See vőtab minu jaoks kővasti rohkem aega!!!
Tána náiteks káisime isaga haiglas nooremat őde/venda vaatamas (neil lőigati mandlid ára) ja kui me ára láksime, siis isa ütles, et ma neile musi teeks, aga... Ma nagu tahtsin, sest ma teadsin, et nii on őige ja ma hoolin neist, aga mul ei olnud seda tunnet. Ühesőnaga... ma ei suutnud seda teha, sest see ei oleks olnud loomulik, see oleks olnud vaid selle párats, et isa nii ütles ja selle párast, et isa ütles tahtsin ma seda veel váhem teha. Minu jaoks peab selline asi tulema loomulikult, südamest. Őnneks, kui mu ema nági, et ma segaduses olen, siis ta ütles, et ei ole vaja ja neil kőigil on hea meel, et ma neid vaatama láksin. Mul oli tőesti hea meel, et nad mind mőistsid ja et nad hindavad tápselt nii paljut, kui palju ma neile hetkel pakkuda saan...

Oijeerum, küll ma olen tána jutukas. Nagu see oleks nüüd hullult huvitav vői ilgelt táhtis jutt. Ise ma ei oska end ju váljendadagi.. :D Vahet pole. Kes lábi viitsis lugeda, siis... Tubli töö! Őnnitlen! :D

Ma nüüd lőpetan :) Edu teile! Hoidke end ja...
kalli