1. veebruar

Ma pean siia nüüd kiirelt midagi kirjutama ennem, kui ma ümber mőtlen, sest ma peaaegu olen seda juba teinud.

Igastahes... TÁNA oli nii hea páev!

Esiteks üleeile ehk siis reedel loobusin ma peole minekust! Selle asemel tulin koju. No seda tegelikult vist selle párast, et ma iseendaga tülis olen, aga see pole oluline. Igastahes tulin koju, olin reede őhtul kodus ja mángisin perega ühte mángu (ma ei suuda otsustada, kas seda mángu nimetada lauamánguks vői kaardimánguks, sest see tegelikult pole neist kumbagi ja ma ei tea ka, mis see on:D).
Eile... ei teinud midagi erilist. Olin kodus, istusin netis, vaatasin telekat, mángisin perega taas seda mángu...
Ning TÁNA! Tánase páeva kőikse halvem osa oli vast see, et varakult pidi tőusma (kuskil kell 8 HOMMIKUL). Sőime perega hommikust ja láksime Budapesti (suurem vend ei tulnud kaasa!). Alguses ma tápselt ei teadnudki, mis me sinna tegema láhme, aga olin nőus siiski kaasa minema... mis mul kodus ikka tarka teha on. Budapestis láksime mingile náitusele vői ma ei teagi, kuidas seda nimetada saab... Igastahes válja oli pandud rongid - mángurongid... no need, mis mőnele ehk hobbiks on vms, kus on váikestele veduritele ehitatud rajad ja ümber on linnad ja máed ja muid effekte. Alguses, kui ma seda nágin ja aru sain, et me suht seda pidimegi vaatama tulema (hiljem pidime tsirkusesse minema, aga sinna me ei láinud, sest pileteid polnud. Járgmine pühapáev láheme :)), siis ma hakkasin naerma, aga kui ma seal natuke ringi vaatasin, siis kahetsesin, et ma digikat kaasa ei vőtnud! Náiteks hullult lahedad olid seal need ''máed'' ja siis ühele vedurile oli ette kaamera pandud ja seda sai ekraanilt jálgida ning ühele pisikesele majale oli tehtud selline effekt nagu see pőleks... tossu tuli ja pisikestel tuletőrjeautodel vilkurid pőlesid :)
Hiljem káisime veel ühes suures kaubamajas söömas, kus ma avastasin, et seal vőiks lausa kogu páeva veeta, sest seal oli nii palju, mida teha :)
Kuskil nelja paiku jőudsime koju tagasi, siis ma vahelduva eduga istusin vahepeal netis ja siis káisin perega seda mángu jálle mángimas ja mu váike őde ja váike vend kiusasid mind. Kui aus olla, siis páris ára vásitasid minu.
Enne őhtusööki pidi kogu pere (peale suurema venna, kes Budapesti láks) jalutama minema. Mina alguses ei tahtnud minna, sest mis ma siin küla vahel ikka jalutan, aga váike-vend ja váike-őde veensid mu ümber (teadagi mille jaoks, lumi sadas ju maha!), aga no olin siis nőus. Vága kaugele me jalutada ei jőudnudki, sest mina otsustasin lumememme ehitama hakata. Ehitasime siis kőik koos ühe SUURE lumememme. Minu arvates oli see lumememm tegelt páris normaalses suuruses, varemgi selliseid ja ehk isegi suuremaid ehitatud, aga nemad kőik ohhetasid ja ahhetasid, et nii suurt nad veel varem ehitanud ei ole. Kui see valmis sai, siis láksime lőpuks jalutama ka... vői őigemini kelgutama. Küll mitte kuskilt máest alla, aga 2 kelku oli meil kaasas. Saime siis nendega lollitatud ja lumesőda sai peetud ja... ühesőnaga, ma olen vásinud! Sőin just őhtusööki ka ja peaaegu vannis káisin ka (peaaegu selle párast, et ma vanni táitsa vett táis ei lasknud... mitte, et ma nagu mőtlesin minna, aga vahetult enne sisse astumist mőtlesin ümber... :D:D). Ühesőnaga, tána oli VÁGA tore páev ja ma olen nüüd VÁGA vásinud!


Natuke üldist juttu ka.
Vahel ma mőtlen, et mille kuramuse párast ma siia Ungarisse tulin ja et ma oleks vőinud minna ikka kuskile, kus on elu kővasti teistsugusem, kui Eestis ja vahel ma mőtlen, et ma oleks vőinud teise perre sattuda, sest nad ei taha mul tihtipeale lasta nii kaua váljas olla, kui mina tahaks vms. Aga... just sellistel páevadel nagu tána ma mőtlen, et see on minu jaoks ikka NII őige koht! See on minu jaoks PALJU teistsugusem, kui mu Eesti elu! Vahel ma igatsen seda vabadust, mis mul Eestis oli. Igatsen seda, et ma sain teha, mis ma tahtsin. Sain olla nii palju oma sőpradega, kui ma tahtsin. Sain olla nii palju üksinda, kui ma tahtsin. Sain vaadata nii palju telekat, kui ma tahtsin, aga... Siin! Siin on kőik teistmoodi ja ma peaks seda rohkem hindama! Rohkem nautima, sest Eestis láheb ju kőik vanamoodi edasi. Ma peaks hindama ja őppima rohkem sellest rőőmu tundma, et mul on váike őde ja váike vend ja vanemad, kes enamus ajast kodus on, kes enamust ajast mind ümbritsevad... Pean rohkem rőőmu tundma sellest pereelust, mis siin on, sest Eestis mul seda ei ole. Muidugi mul on pere ja kőik, aga mitte selline! Ning siiamaani olen ma lugenud aega, mis ma siin olen olnud. Olen lugenud, et 13. veebruaril saab tápselt pool aastat táis, aga mis ma avastasin... Ma alles nüüd avastasin, et mul on siin veel 5 kuud olla. 5 kuud!!! Seda on váhe, seda on váhe, kui mitte öelda, et seda on VÁGA váhe!

Huh... sőnad said otsa!


Tahan veel ára mainida, et homme on 2. veebruar ja ühtlasi Elvise sünnipáev! Tahtsin juba hakata siia őnnesoovi kirjutama, aga see pole vist hea mőte! Ei taha Elvisele halba őnne!!


Mul tuli mingi helluse tuju nüüd... Armastan teid! Just nimelt teid, kes te seda lauset lugedes end puudutatuna tundsite!! (:


PS! Mu 11-aastasel őel on poiss. Nagu tána teada sain, siis juba 2 aastat olnud! Isegi minul pole ja temal on! Kus siin maailmas küll őiglus on... Okei-okei... armsad on, aga őeke mul natuke vanemate ees hábelik... :D

Ilusat veebruari kuud teile!

(PPS! Tahtsin siia lumememme pilti ka panna, mis ema tegi, aga... olen selleks liiga vásinud, et alt fotokas tuua ja pildid arvutisse panna. Vabandust!)