2. veebruar

See on see kurikuulus lumememm, millest ma ráákisin :)

Jah, meil oli vahva... :D

Kőigepealt alustame nüüd sellest, mida ma eile veel teha ei saanud. Őnnesoovist!

Et sul sisse kukuks lagi,

et su seintel voolaks nõgi,

et sul vesi kraanist kaoks,

et sul põrand keldri vaoks...

Seda kõike ma ei soovi,

ainult õnne hullu moodi.

***

Et täituksid alati kõik Sinu soovid,

et läheks Sul korda, mis iganes proovid,

et oleks Sul kõik, mis elus on vaja,

et ei lahkuks Sa kunagi õnnerajalt,

et saatus peaks Sinu eest heldelt hoolt,

need on soovid Sinule minu poolt.

***

Ole tubli,

ole kraps,

ole hea

ja võta naps!

PALJU, PALJU, PALJU ŐNNE SULLE, KALLIS ELVIS!!!

Játkame nüüd muu jutuga!

Kirjutasin tána koolis vihikusse ülesse midagi, mille ma nüüd kohe siia ümber trükin:

''Olen hetkel kirjanduse tunnis ja pean taaskord koheselt üles kirjutama, mis tána juhtunud juba on ennem, kui otsustan, et see pole oluline (tegelikult ju polegi).

Nii... alustame! Tána hommikul pidi kogu klass artsi juurde minema. Mina aga ei teadnud, kus see arst asub ja siis sain eelnevalt ühe klassivennaga (Gáboriga) kokku. Ennem seda tahtis 1 kiirabiauto mind alla ajada, sest ma olin sőiduteel liiga láhedal. No páev algas hásti! Láksime siis arsti juurde ja seal selgus, et mind arsti lábi ei vaata! No mida ma siis sinna üldse ronisin?! Passisin siis seal tunnike tühja ning otsustasin, et láhen parem raamatukokku. Küsisin sealolevatelt őpsidelt luba. Nad olid nőus juhul, kui ma nendega koos kooli láhen (őpsid káisid seal vahetustega valvamas). No mis mul muud üle jái, kui nőustuda. See oli páris naljakas situatsioon - mina ja 2 őpsi, kes ráákisid omavahel vága vaikselt ungari keeles... ma vőin ju aru saada... Kui me juba peaaegu kooli juures olime, siis ma tahtsin teises suunas minna (raamatukokku oli vaja ju minna). Őpsid hakkasid siis ajama, et ei, ei, ei... nad ráákisid kooli raamatukogust. Ma ei teadnud, et meil koolis üldse raamatukogu ongi! No aga mis mul jálle üle jái... Pidin nendega edasi minema. Kui me kooli uksest sisse jőudsime, siis oli neil must juba ükskőik..., siis olin ma juba ju selle mehe mure, kes meil válisukse juures valvab. Ootasin kuni őpsid oma teed láhevad, káisin WC-s ja panin mantli uuesti selga, et siis lőpuks ka raamatukokku minna.

Tegin just válisust lahti, kui see meheke vaatas mind suurte silmadega, et ma ju just tulin ning siis tuli mu klassijuhataja. Mőtlesin, et no nüüd on kőik. Nüüd ma peangi lihtsalt koolis tühja passima kuniks... Klassijuhataja hakkas seletama, et kőik on arsti juures ja et ma neljandaks-viiendaks tunniks tagasi tuleks. Noogutasin usinasti, naeratasin valvurimehele ja láksin.

Jőudsin lőpuks raamatukogu juurde ja minu kurvastavaks üllatuseks oli see kinni. Nii palju jama ja mille eest?! No tore, kas pole... Jalutasin siis mingis suvalises suunas edasi. Tuli uus mőte! Selline, et láheks oma tuttava baarmeniga juttu ráákima, kuid kőik ju teavad PEALE MINU, kes ma oma lolluses lootsin, et esmaspáeva hommikul kuskil kell 10 on kőik baarid kinni! No mis edasi?! Tuli járgmine mőte - láheks Tesco'sse (suur kaubamaja) ja ostaks omale mőne saiakese.

Isegi teel sinna sai nalja. Ainult minul vist saab nalja ka siis, kui ma táiesti üksinda olen... Nimelt... jalutasin, jalutasin, vehkisin oma kinnastega kuniks otse minu suunas tuli 1 krőpsupakk, hüppasin sellest üle ja justkui meelega tahtmisest oma marki táiesti táis teha jalutasin veel natuke edasi ja siis pöörasin kannapealt ümber. (Kőik toimus bussipeatuse ees nii, et publikut mul játkus...) Otsustasin selle krőpsupaki ülesse korjata! Tuul oli selle váheke kaugemale puhunud. Láksin selle poole ja vahetult enne selleni jőudmist puhus tuul selle sőiduteele. Nii ma siis seda krőpsupakki mööda sőiduteed taga ajasin kuni kátte sain. Minu őnneks sel hetkel sel rajal autosid ei sőitnud! Sain krőpsupaki kátte, viskasin prügikasti ja játkasin oma teed.

Tescosse jőudes otsustasin ennem söögipoodi minemist ühest elektroonikapoest lábi káia. Vaatasin seal CD-sid, DVD-sid, vőtsin kotist salvakaid ja nuuskasin nina. See áratas turvades kahtlusi. Mind jálgiti őige terava pilguga. Tundsin, et mind vist ei usaldata eriti ja see ajas mind taaskord omaette naerma. Kui ma siis kassasse maksma láksin (ostsin ühe tühja CD - mis selle lühem nimetus ongi?!? - ja DVD). Asjade eest makstud ootas mind ees juba turvamees, kes palus mul oma koti sisu náidata. Tippude tipp, eksole!

Lőpuks jőudsin toidupoodi oma saiukesi ka ostma. Ostsin vaid ühe saia, aga see pole oluline. See oli vága maitsev, aga see pole ka oluline! Helistasin oma klassivennale küsimusega, kas ma peaks juba kooli minema ja sian sealt jaatava vastuse. Láksin siis kooli tagasi. Kui ma sisse astusin, siis valvurimehike naeratas mulle, tuli mu juurde ja ütles midagi sellist, et ma nüüd siis lőpuks neljandaks tunniks jőudsin kooli ka. Vabandust, aga ma ei pööranud vága ta jutule táhelepanu.

Láksin klassi, kus tund pidi toimuma ja... seal polnud kedagi! Sain kuskil 15 minutit seal jalga kőlgutada kuni lőpuks 1 klassivend sisse astus. Ka tema oli üllatunud, kui ta klassis vaid mind istumas nági. Ta tegi váikese kőne ja saime teada, et ülejáánud tulevad umbes poole tunni párast. Istusime siis seal klassis kahekesi ja ajasime niisama juttu. Lőpp! Midagi huvitavat enam kirjutada pole ja praegu pole selle jaoks őige aeg ka! Inglise keele tund on! Aga ma juba huviga ootan, mis tána veel edasi saama hakkab...''

KŐIK! Edasi kahjuks vői őnneks, aga ei tulnud enam midagi toredat... ja kui olekski tulnud, siis rohkem ma küll kirjutada ei viitsiks!

Olen tahtnud ainult juba ammu ára mainida, et ungari toidud on nii kuramuse head!! Minu rőőmuks neid ilmselt siin nii rasvaseid ja jubedaid ei tehta ja kui tehakse, siis ega ma sööma ei pea, kui ei taha. Kuid enamjaolt on mmm.... Armastan táhtpáevi ja olen juba őppinud, et kui midagi táhistatakse, siis tuleb omale alguses taldrikusse vága váhe asju vőtta, sest asju mida maitsta on PALJU! Ennem ma nii tark ei olnud ja tánu sellele sain suurt kőhuvalu párast tunda..

Ok, olge tublid! Tsau! (;